27. ja 28. juulil Tallinna Linnahalli ja Kalasadama vahelisel alal, Kultuurikatla kompleksis peetud “Sweet Spot Festival” on uustulnuk Eesti kireval ja tihedal festivalimaastikul. Kuigi ilm oli ilus ja pakutav paeluv, panin tänavu üsna mitmel suveüritusel tähele publikunappust. Festivalid-kontserdid kattusid, piletihinnad olid kõrged ning kuulajate-külastajate ajaline ja rahaline ressurss arusaadavalt piiratud, eriti meie väikest rahvaarvu silmas pidades. “Sweet Spot” kuulub nende ettevõtmiste sekka, mida saatis menu – festivali külastas 15 000 inimest. Oli selle taga festivali uudsus? Hea asukoht? Sisukas kava? Oskuslik promo ja branding? Küllap kõik kokku.
Meil on juba mõnda aega käibel mõiste “elustiilifestival”. Nii nagu mina sellest aru saan, mahutab see mõiste oma vihmavarju alla muusikalise ja muu kultuuriprogrammi, linna- või loodusruumi, toitlustuse (vaikimisi kohustuslikud tänavatoidukaubikud ja käsitööõlled) ja teatud kogukonna- või subkultuuri-tunde. Lisaks keskkonnateadlikkus, innovatiivsed tehnilised lahendused, trendikad visuaalid jne. “Sweet Spot” sobib selle mõiste alla hästi. Festival pakkus programmi lausa kuuel laval, kontserdid toimusid samaaegselt või kattusid osaliselt ja suurem osa publikust tegeles sinna-tänna saalimisega, vahepaladeks tuttavatega suhtlemine ja söömine-joomine. Keskendunud muusikakuulamist segasid sagin ja kõrvallavadelt kostuv muusika, aga võibolla polnud süvenemine kavaski – ei korraldajate ega ka külastajate poolt.
Mulle selline Tallinn Music Weeki showcase-kontsertidelt tuttav formaat sobis. Lähestikku lavadel vahetusid iga natukese aja tagant esinejad, võimaldades lahkuda kontserdilt, mis ei pakkunud huvi, ja otsida midagi põnevamat järgmiselt. Terviklikku muusikaelamust nii ei saa, küll aga pinnapealse ülevaate paljudest kollektiividest, võimaluse avastada uut ja salvestada see info tuleviku tarvis. “Sweet Spoti” kava oli stiilikirju, kuid kaldu “loomelinnakuhipsteri” maitse suunas. Oli elektroonikat ja indie’t, koduseid, hetkel laineharjal hip-hop-artiste, näpuotsaga ka muud. Esinejate seas oli ilmakuulsaid nimesid (Róisín Murphy, José González), üsna mitu Soome artisti (ilmse lootusega publikuringi avardada) ja suur osa kodumaisest koorekihist (Reket, Miljardid, Ewert and the Two Dragons, Vaiko Eplik ja Eliit, Tommy Cash, Trad.Attack!, NOËP). Kuuest lavast kolmel astusid üles valdavalt (või ainult) DJ-d ja tõtt-öelda olid need lavad ülearused – vähemalt nendel kordadel, kui mina neist möödusin, polnud kedagi kuulamas-tantsimas. Festivali muljet avaldavalt suur pealava ja B-lava asusid liiga lähestikku ja kõrvalt kostuvad helid segasid. Kõige parem koht muusika k u u l a m i s e k s oli C-lava ehk Pada, kuid mida hilisem kellaaeg, seda rohkem kandus ka sinna segavat saginat.
