Kui mõelda lähimineviku muusikaelule ja selle kajastusele, siis paistab see pendeldavat kahe äärmuse vahel: kord läheb eufooriliselt hästi ja taevas on pilvitu, siis aga pääseb tusameel paisu tagant ja “must lagi on meie toal”. Kord kiideldakse, kuidas Eesti muusikast ja muusikutest õitsvamat ei leidugi, siis jällegi halatakse, kuidas kollektiivid on käpuli, hallus võtab maad, katust pole pea kohal ja kõigil on vaid tühjad pihud. See näib käivat umbes viie või veidi enama aasta pikkuste tsüklite kaupa: umbes nii kaua valitseb jäägitu optimism, mille varjus salamisi kogunenud pinged aeg-ajalt viivuks lahvatavad. See on täiesti loomulik, sest pole midagi kahvatumat kui üleüldine enesega rahulolu. Kasulik on märgata probleemi endas ja enda ümber – vastasel korral kasvab vaimuelu umbe nagu seisev vesi.
Praegu näib olevat just niisugune “seisva vee” periood. See ei tähenda tingimata halba, sest seisev vesi on tihtipeale väga viljakas. Institutsioonid toimivad ja tegevus käib. Klassikakontserte väisatakse küll pigem vanast inertsist kui värskest vaimustusest, ent külastajaskond imekombel siiski kokku ei kuiva. Plaate, mis veel mõni aeg tagasi oli tõsiseltvõetav sissetulekuallikas, enam suurt ei osteta, kuid ära elab niigi. Vahel kõneldakse, et muusikaajakirjandus võiks rohkem osutada probleemidele, või kui tõesti ühtegi parasjagu silmapiiril ei ole, siis kasõi mõne välja mõelda. Näiteks kirjutada sellest, mis on puudu, kes ei pääse lavale või kelle muusikat ei mängita, otsida intriige ja tõsta tühjast tüli, vaheldumisi kiita taevani ja kajastada armetut allakäiku. See on aga keeruline, sest seis muusika vallas pole soe ega külm, vaid midagi vahepealset. Lõppenud hooajal midagi erakordset ja destruktiivset ei juhtunud, mis küllap on pigem hea uudis. Seda ütlen küll mõningase ettevaatustundega, sest teatavasti oli just “mitte midagi” sõnapaar, mille Prantsuse kuningas kirjutas oma päevikusse Bastille’ vallutamise päeval.
